Väikene vaade relvakontrolli ajalukku

3-7-8

http://www.rense.com/general81/ligun.htm

* 1911 aastal hakkas Türgi korjama elanikelt relvi. Ajavahemikul 1915 kuni 1917 1,5 miljonit armeenlast tapeti kuna nad ei olnud võimelised ennast kaitsma.

* 1929 hakkas Nõukogude Liit kokku korjama relvi oma elanike käest. Ajavahemikul 1929 kuni 1953 kuni 20 miljonit dissidenti kes ei olnud võimelised ennast kaitsma „korjati kokku“ ja saadeti Siberisse surema. Siia ei ole lisatud need 30 miljonit keda Onu Jossi näljutas surnuks Ukrainas ja Lõuna-Venemaal.

* 1935 hakkas värskelt moodustunud Hiina kokku korjama relvi elanikelt. Ajavahemikus 1948 kuni 20 miljonit poliitilist dissidenti „püüti kinni“ ja tapeti.

* 1956 alustas Cambodžas valitsus relvade kokku korjamist ning ajavahemikul 1975 kuni 1977 kuni 2 miljonit dissidenti ehk „intelligentsi esindajat“ püüti kinni ja tapeti.

* 1964 hakati „relvastuskontrolliga“ tegelema Guatemaalas ning ajavahemikul 1964 kuni 1981 üle 100 000 maya indiaanlase kes ei olnud võimelised ennast kaitsme püüti kinni ja tapeti.

* 1970 alustas relvastuskontrolliga Uganda valitsus – selle tagajärjel püüti kinni ja tapeti ajavahemikus 1971 kuni 1979 üle 300 000 tuhande kristlase kes ei olnud suutelised ennast kaitsma. Kokku tapeti sellel ajavahemikul kuni 3 miljonit.

* Kaitsetuid inimesi kes püüti kinni ja tapeti AINULT sellel põhjusel, et nad ei olnud võimelised enanst kaitsma on vähemalt 56 miljonit minimaalselt.

Kui Austraalias alustati relvastuse kontrolliga siis korjati elanikelt kokku ümmarguselt 640 381 käsitulirelva mis siis sulatati ümber valitsuse poolt. See läks maksma Austraalia maksumaksjatele üle 500 millioni AUD ehk siis Austraalia dollari. Esimese AASTA tulemused olid sellised;

Keskmiselt tõusis tapmiste arv 3,2%

Relvastatud ründed kasvasid 8,6 %

Relvastataud röövid kasvasid 44% ( jah just 44% )

Ainuüksi Victoria provintsis on praeguseks tulirelvadega tapmised kasvanud 300% tasemest mis oli ENNE relvastuskontrolli kehtestamist. Kui seadusekuulekad kodanikud tõid oma relvad ära siis kriminaalne element „vilistas“ antud seaduse täitmise peale. Seega kui korralikud kodanikud andsid ära oma relvad ja muutusid kaitsetuteks ohvriteks sisi kriminaalne element kogus juurde jõudu ning elab teadmises, et nende ohvritel puuduvad relvad enda kaitseks.

Kuigi statistika näitas kontroolile eelnevatel aastatel kuritegevuse püsivat vähenemist aastate jooksul siis peale selel kehtestamist läksid KÕIK näitajad drastiliselt ÜLESSE.

Samal ajal on kasvanud ka kuritegevus pensionäride suhtes. Austraalia poliitikud on hämmingus kuidas selline asi on võimalik. Sellised suured ja drastilised sammud on võetud ette turvalisuse parandamise suhtes kuid kuritegevus kasvab ?!

Vaadates tagasi ajaloole ning lisades ka Austraalia kogemuse võib julgelt väita, et relvade kokku korjamine EI PARANDA olukorda vaid ainult halvendab seda. Relvastatud korralikud kodanikud lisavad elukvaliteeti ning päästavad elusi ning omandit ning relvastuse kontrolli seadused mõjutavad negatiivselt seadusekuulekaid kodanikke otseselt.

Kui järgmine kord on sul vaidlus mõne relvastuse kontrolli pooldajaga meenuta talle neid fakte ning samuti arvesta järgmise asjaga:

Relvastatult oled sa KODANIK

Relvastamata oled sa ALAM.

Mingil põhjusel aga näiteks meedia ega ka press ei kajasta neid asju. Milles võib olla probleem ?

Oma Ameerika sõpradele meenutaks ühte lugu;

2MS ajal ei rünnanud Jaapan USA mandri osa – MIKS ? Pearl Harborile organiseeris rünnaku Admiral Yamamoto. Temalt küsiti ka seda sama küsimust ning vastus oli järgmine:

„Kui ma õppisin Harvardi Ülikoolis 1919/21 ja oli Sõjaväeatašhee 1925/28 siis veendusin, et pea igas kodus on relv ning seda osatakse ka kasutada – seega muutus mõtetuks igasugune otsene invasioon USA mandriosa suhtes.“

Kui sina hindad oma isiklikku vabadust ja isiku puutumatust ning ka oma rahva sõltumatust siis hoia see info omal meeles ning levita seda igal võimalusel.

Rass ja reaalsus

E: Black Supremacist Rant Brings White Girl To Tears

As unfortunate as this event is, I have absolutely no sympathy for this white girl. Blinded by egalitarian liberalism, she tried to demonstrate her apparent solidarity with black men on the street. She was very surprised by the black man's response. I was not, to be honest.

But maybe, just maybe, from now on, she'll have a nagging question in her mind about all of her beliefs. Maybe she'll question if it's possible to be a white advocate of the black race. Maybe she'll wonder why this black man was so hostile towards her despite her efforts to placate him with superfluous sentimentality, describing how she "loves all of them." Maybe she'll stop prostrating herself in front of blacks and other minorities and try to help out her own people for a change. I guarantee she'll find more willing recipients there than in the black community.

This is what happens when whites try to be apologetic about their skin color and their history. The minority populations eat it up and trample all over them. This girl is fine; she's probably a little downtrodden and jaded, but that's good, in my opinion. As I said, I have no sympathy for her; pity would be a more proper word. But despite all this, maybe this will trip a circuit in her confused mind and cause her to reevaluate her racial and personal priorities. One could only hope.

From Alan H.:

The group attacking this woman was apparently an offshoot of the "Black Hebrew" movement (blacks who claim they are the "true Jews"), which counts among its "luminaries" the late Yahweh ben Yahweh ("God son of God," born Hulon Mitchell Jr.), a former Black Muslim who aped the Nation of Islam's Death Angel murder gang, which carried out the Zebra Killings, serial murders of Californian whites in the 1970s. Yahweh's "Nation of Yahweh" killers slew over a dozen people in Florida, often in gruesome circumstances.

The "Black Hebrews" who confronted this confused white woman are often seen raving in New York's Times Square and on Hollywood Boulevard in Los Angeles, and are famous for claiming that various historical personages, like Shakespeare and Beethoven were black. (Happily, Columbus was indeed white, they say).

A friend of mine once pointed out to them that they had colored in an image of Beethoven to make him look "black." Why? "Because he was black. Just look at the picture."

"Yes," my friend said, "but he looks black because you colored him black."

"That's because he was black!" was the circular response.

What is especially interesting about the video confrontation on Western Voices World News is that the black man is logically consistent. The white girl seems to think that in granting all the claims about white perfidy she will be let off the hook because she has betrayed her own. The black guy agrees with her premise, but takes it to its logical conclusion: all whites are evil and must pay. The reason this gal is crying is partly because she's starting to realize that nonwhites see any sign of compassion as weakness.

Michal Semín: Kas postmodernistlik Kosovo või islamistlik Albaania?

Seoses Kosovo iseseisvuse väljakuulutamisega ja asjaoluga, et seda tunnustas USA ja hulk Euroopa riike, ujus taas pinnale kartus, et seeläbi tugevnevad lahkulöömistendentsid ja tekivad uued riiklikud moodustised teisteski maailmajagudes (Abhaasia, Osseetia, Baskimaa, Flandria, Palestiina). Kuigi see argument on väga veenev, varjutas ta liiga sage kasutamine „sõltumatu Kosovo riigi“ (see on G. Bushi väljend) tekke teised varjuküljed. Viimased tulenevad tõsiasjast, et tegelikult ei tekkinud mingisugust sõltumatut Kosovo riiki. Niinimetatud suveräänne Kosovo on postmodernistlik fiktsioon. Nagu tulevane Euroopa üliriik, nii on uus Kosovogi riik ilma rahvuseta.

Kes tähelepanelikult uuris juubeldavaid Kosovo elanikke kujutavaid fotosid, see märkas kindlasti, et juubeldajate käes lehvis valdavalt Albaania, hoopiski mitte aga Kosovo lipp. Kosovo lipp, nagu ka Kosovo riik ise on rahvustejärgse Euroopa Liidu artefakt. Sel põhjusel on sel riigilipul kujutatud kuus sinisel taustal olevat valget tähte, näidates kuulumist projekti nimega „Euroopa ühiskodu“. Sestap polegi midagi imestada, et hümniks, mida mängiti ametlikul iseseisvuse väljakuulutamistseremoonial, oli EL-i hümn, Beethoveni 9. sümfoonia. Tavalised „kosovolased“, kes Serbiast eraldumise üle juubeldasid, ei ihka mingit iseseisvat Kosovot; nende kauaaegseks eesmärgiks on Suur-Albaania loomine. See on täies kooskõlas ameeriklaste praeguse välispoliitikaga, mille väidetav võitlus islamismi ja Al-Kaida vastu aitas olulisel määral kaasa (ilma USA otsese toetuseta poleks Kosovo eraldumist toimunud) Balkani teise islamiriigi loomisele.

Nn. maailma avalikkus, see postmodernistliku poliitika järjekordne fiktsioon, võib küll soovida – nagu ka Bosnia ja Hertsegoviina juhtumil – riikide teket, mille elanikel puudub ühtne rahvuslik eneseteadvus, ent seda soovi saab teostada vaid jõuga, kuna ta on vastuolus inimkoosluste loomuliku tekke ja arengu põhimõtetega. Nagu Bosnia ja Hertsegoviina puhulgi, allutatakse uute riiklike institutsioonide paberil ja poliitilistes proklamatsioonides kinnitatud suveräänsus ka nüüd tegelikult hoopis Brüsseli institutsioonide võimule. S.t. ei tule mitte mingit „iseseisvat Kosovot“, tuleb hoopis pelk Euroopa Liidu provints.

Kas albaania muhameedlased lasevad sel endale meeldida? Kosovo puhul on meil tegemist plahvatusohtliku seguga kahest ristiusule vaenulikust ideoloogiast – islamist ja postmodernsest liberalismist. Kumb jääb peale? Kas Kosovo muutub islamiäärmuslaste pärusmaaks ja „rahureligiooni“ teistesse Euroopa riikidesse eksportijaks või võidab seal Euroopa Liidu ilmaliku poliitilise eliidi loodud multietniline-multikultuurne ühiskonnamudel?

Kosovo albaanlased pidid viimastel aastatel tegema näo, nagu oleks võimalik minna mööda mõlemat teed korraga. Kavatsen tähelepanelikult jälgida, kas ja kui kaua see neil õnnestub. Kas jõustub põhiseaduseparandus, mille kallal töötasid mitmesugused valitsusvälised organisatsioonid ja mis tahab kõrvaldada kõik tõkked, mis seni kaitsesid veel sündimata inimese elu? Kas „Kosovo rahvus“ soostub ettepanekuga tunnustada „seksuaalvähemuste“ eriõigusi? Ükskõik kumb suund ka peale peaks jääma, kujuneb see ikkagi kirstunaelaks kristliku Euroopa kirstus.

Tšehhi keelest tõlkinud

Tõnu Kalvet

Kirjutis ilmus Tšehhi uudisteagentuuri Národní tisková agentura koduleheküljel 4. märtsil 2008.

Link: www.natia.cz/layout2_cz.aspx?pageid=550

Peter Johnston: Iseseisev Kosovo võib saada terroristide taimelavaks

(Autor on USA päevalehe „Yale Daily News“ kommentaator)

Zociste klooster asus umbes viie miili kaugusel Lääne-Kosovos paiknevast Orahovaci linnast. Ta 13. sajandist pärit kirik oma keskaegsete freskode ja imeilusate puunikerdustega oli tõeline aare. Kaheksandal sajandil elanud ravitsejapühakute, püha Kosmase ja püha Damianose nime kandev kirik mängis piirkonna elanike vaimuelus tähtsat osa. Kohalikud tõid oma haiged kirikusse, lootes neile munkade palvetest ja kirikusolevatest reliikviatest abi olevat.

24. juunil 1998 ilmus Kosovosse ootamatult Richard Holbrooke, [USA] toonase presidendi Bill Clintoni erisaadik Kosovo-küsimustes ja einetas koos Kosovo Vabastusarmee (KVA) juhiga. Viimane ütles Holbrooke´ile, et KVA – 1996. aastal loodud terroristlik organisatsioon, kes oli vastu Serbia seaduste kehtimisele Kosovos – võitleb niikaua, kui Kosovo saab iseseisvaks.

KVA oli ilmutanud oma esimese kahe tegutsemisaasta jooksul üllatavat tugevust, võttes endale vastutuse paljude politseinike ja serbia eraisikute vastu toimepandud rünnakute eest. Kohalike albaanlaste toetus KVA-le suurenes 1998. aasta kevadel, kui Serbia jõud ei suutnud hõivata organisatsiooni strateegilisi tugialasid. Liikmete arvu kasvades asus KVA oma sihtmärgiks valitud linnade juurde üles seadma barrikaade ja valmistuma rünnakuks. Ajakirjanduses ilmus paljuütlev foto Holbrooke´ist koos KVA juhiga, mis veenis organisatsiooni selles, et Ameerika Ühendriigid on KVA poolt, ja algasidki hoogsad rünnakud.

Juuli keskpaigaks (1998. aastal. – tõlk.) õnnestus KVA-l vallutada Orahovac. Kahe ümberkaudse serbia küla meeselanikud võeti vangi; hiljem leiti nood tapetuna. Serbia sõjavägi vastas jõuga, võttes linna tagasi, surudes KVA tagasi tolle salajastesse tugikohtadesse ja sundides organisatsiooni omandama sissisõja taktikat. Septembrikuus vahistasid KVA võitlejad Zociste kloostri mungad (ehkki klooster oli jätkanud kokkupõrgete ajajärgulgi nii serblaste kui albaanlaste teenimist), röövisid kloostri paljaks ja rüvetasid kiriku. Aastail 1998-1999 esines sarnaseid juhtumeid igal pool Kosovos.

Vältimaks kokkupõrgete jätkumist, alustas NATO oma pommirünnakuid ja saatis piirkonda rahuvalveväed. Clintoni valitsus tahtis USA sekkumise õigustamiseks panna ameeriklasi uskuma üht lihtsat lookest. Selle loo kohaselt olevat peaaegu et diktaatorlik Slobodan Milošević algatanud Kosovos genotsiidilaadse etnilise puhastuse, kuid Ameerika olevat vahele astunud, lõpetanud vägivalla ja sillutanud tee kosovolaste vabanemisele serbia rõhujate alt. Lugu on haarav, eriti kui seda saadab pidulik stseen eelmisel (nüüd juba üle-üle-eelmisel. – tõlk.) pühapäeval väljakuulutatud iseseisvuse üle juubeldavast Kosovost, kus Albaania lipp lehvib kõrvuti USA lipuga.

Ent tegelikkus on märksa keerukam. Serblaste ja kohalike albaanlaste pingelised suhted läbi ajaloo lõid eeldused Kosovo sõja puhkemiseks ja ehkki kumbki osapool ei käitunud selles kokkupõrkes laitmatult, on serblasi halvas valguses näidatud teenimatult. Näiteks oletust, nagu oleks serblased viinud läbi kavakindlat etnilist puhastust, ei kinnita ükski tõend.

Olgugi, et Serbia väed tõepoolest tegid puhtaks külasid, mida peeti KVA toetajate taimelavaks, jäeti rõhuv enamus kohalikest albaania asulatest ometi puutumata. Kosovos viibivate NATO rahuvalvevägede hinnangul olid sõjaohvriteks need 850 isikut, kelle säilmed hiljem välja kaevati, samuti mingi protsent teadmata kadunud 2500-st isikust. Maal, kus elab 1,8 miljonit albaanlast, saab sõjakuritegude käigus hukkunud kolme tuhande inimese surma vaevalt nimetada genotsiidiks. Muidugimõista on ka kolm tuhat hukkunut kolme tuhande võrra üle määra, ent meenutagem ka seda enam kui tuhandet serbia eraisikut – Kosovo 220 000-pealise serblaskonna seast – , kes selle sõja käigus tapeti või rööviti.

Kuigi Ameerika Ühendriigid olid alati olnud Kosovo iseseisvumise vastu, kuna see samm andvat teiste maade separatistidele oma eesmärkide saavutamise nimel terroritaktika kasutamiseks vaid julgust juurde, panid USA sõjaväe ettevõtmised selle iseseisvuse hiljutisele väljakuulutamisele ometi tõhusa aluse. Kosovo iseseisvust tunnustav USA välisminister Condoleezza Rice õigustas USA seda sammu jutuga „Kosovo-juhtumi erilisusest“.

See udujutt eirab aga tõsiasja, et Kosovo tunnustamine muudab legitiimseks separatismi terves maailmas. Vahest veelgi murettekitavam on asjaolu, et separatistlikud organisatsioonid ei lähe pärast oma sihi saavutamist laiali. Tänapäeval, mil terroristidest on saamas maailma suurimad vaenlased, võib vastiseseisvunud riik kergesti nende ideoloogiliste manipulatsioonide ohvriks langeda.

Kosovo sõja järgsel ajal sai selgeks, et KVA näol pole tegemist hoopiski tavapärase „vabadusvõitlejate“ jõuguga: nad jätkasid Kosovo serblaste terroriseerimist ka pärast sõja lõppu. Kahel sõjajärgsel aastal tappis või röövis KVA veel 2000 serblast, kutsudes sellega esile serblaste massilise ümberasumise.

Praegu moodustavad serblased Kosovo elanikkonnast ainult neli protsenti. Samal ajal käivitas KVA ka serblaste religioonipärandi kavakindla hävitamise, purustades üle saja kiriku. 17. juunil 1999, kõigest kuus päeva pärast Kosovo sõja lõppu ja Serbia sõjaväe taandumist, pani KVA põlema ja lasi õhku 13. sajandist pärineva Kosmase ja Damianose kiriku.

Uus riik on loodud, KVA triumfeerib. Ainult et terroristidele on alati ühest triumfist vähe; nad kipuvad juba uude võitlusse.

Inglise keelest tõlkinud

Tõnu Kalvet

Kirjutis ilmus päevalehes „Yale Daily News“ 20. veebruaril 2008.

Link: www.yaledailynews.com/articles/view/23634