Pinge Euroopas aina kasvab. Päev-päevalt. Ajuti lausa tund-tunnilt. Õhus on tunda üha enam elektrit. Täpselt nagu enne äikest. Kõuemürin kord tugevneb, siis jälle nõrgeneb, kuid ei lõpe. On vaid ajaküsimus, millal välku lööma hakkab. Ja kuhu see välk siis lööb. Ning kui ta peaks veel tabama näiteks püssirohutünni või laskemoonaladu, siis…
Pingelahendusi on mitmesuguseid. Riikide ja rahvaste vahelises läbikäimises on üheks pingelahenduseks sõda – siis, kui kumbki pool järele ei anna. „Euroopa püssirohutünniks“ hüütud Balkani poolsaarel praegu toimuv ei näita küll kuidagi, nagu kavatseks emb-kumb vastasseisu osapooltest järeleandmisi teha.
Kas Kosovo iseseisvumine võib viia sõjani, vahest koguni maailmasõjani?
Slovakkia valitsusse kuuluva erakonna, Slovaki Rahvuspartei esimees Ján Slota (ja mitte üksnes tema) peab seda igatahes täiesti võimalikuks. „Kosovo iseseisvumine loob pretsedendi, mis võib viia kolmanda maailmasõjani,“ ütles Slota 21. veebruaril 2008 Bratislavas peetud pressikonverentsil. Slota sõnul on maailmas umbes paarsada paika, kus elavate rahvaste vahel valitsevad suured pinged. Neile oleks Lõuna-Serbia maakonna äsjane lahkulöömine julgustavaks eeskujuks, mille järgimine lõppkokkuvõttes viikski uue maailmasõja puhkemisele. „Kosovo käivitas doominoefekti,“ lisas Slota.
Ärevust kasvatas veelgi juba järgmisel päeval, 22. veebruaril saabunud uudis, mille kohaselt võib Venemaa Kosovo-juhtumi teravnedes jõudu kasutada. Ungari menuka internetiportaali kuruc.info andmeil ütles seda ühel videokonverentsil Venemaa NATO-suursaadik, Dmitri Rogozin.
Tõsi, Rogozin lisas kohe, et Venemaa ja NATO vahelise sõja puhkemine on täiesti välistatud.
Jõukasutamise vajadust põhjendas Rogozin nii: kui Euroopa Liit jõuab Kosovo iseseisvuse tunnustamise küsimuses üksmeelele ja NATO juhtumisi ületab talle Kosovo olukorra kontrollimiseks antud volitusi, siis satuvad mõlemad organisatsioonid vastuollu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga ning sel juhul lähtub Venemaa sellest, et on tekkinud vajadus kasutada toorest jõudu.
(Hiljem võttis Rogozin küll sõnad tagasi, väites – keerutavale poliitikule iseloomulikult – , et ajakirjandus oli ta sõnadest valesti aru saanud. Ent see ei muutnud asja olemust.)
„Ah, jutt või asi! Venemaa praalib niisama. Tühjagi ta hakkab mingi Kosovo pärast jõudu kasutama, ammugi siis veel maailmasõda alustama. Ta ju ei taha endale mingit tarbetut jama kaela,“ võib mõni lugeja siinkohal öelda.
Jah, maailmasõda Venemaa tõepoolest ei kavatse alustada. (See ilmneb selgelt ka Rogozini ülalmainitud avaldusest.) Vene riigil on endalgi probleeme küllaga. Uut peavalutekitajat pole talle enam juurde vaja. Küll aga ei saa hoopiski välistada, et Venemaa kordab üheksa aasta tagust tegu – saadab oma väed Kosovosse. Mäletatavasti hõivas Vene sõjaväeüksus 1999. aasta 12. juunil – vahetult enne NATO vägede Kosovosse saabumist! – Priština lennuvälja ja hoidis kontrolli all olulist osa piirkonnast. Relvakokkupõrkest NATO üksustega jäi puudu väga vähe.
Oletagem nüüd lootusrikkalt, et diplomaatide ja poliitikute ühiste jõupingutuste tulemusena suudetakse Venemaad veenda loobuma jõukasutamiskavatsusest. Kas sellega oleks siis (põhi)mure murtud ning äikesepilved hajutatud?
Vastus on: kaugeltki mitte. Sest Kosovo iseseisvuse tunnustamisega kaasnes midagi, mis on vähemalt sama ohtlik kui „Euroopa püssirohutünni“ võimalik plahvatus: olemasoleva rahvusvahelise õiguse kokkukukkumine, olematuks muutumine.
Ent vaadelgem asja lähemalt.
Kosovo iseseisvumise pooldajad põhjendavad oma seisukohta tihtipeale sellega, et igal rahval on õigus iseseisvuda, oma riik luua. Selle põhjenduse esitajad „unustavad ära“ aga selle „pisiasja“, et rahvast nimega kosovolased pole olemaski.
„Kosovo puhul rahva enesemääramisõigus ei kehti, kuna tegemist on mitte rahva, vaid vähemusrahvusega,“ selgitas Slovakkia päevalehes „Hospodárské noviny“ (eesti k.: Majandusleht) 21. veebruaril 2008 Kosovo olukorda rahvusvahelise õiguse asjatundja Stanislav Mráz. Kosovo albaanlastel pole Mrázi sõnul seetõttu õigust omariiklusele; nad on albaanlased ja nende emamaaks on Albaania.
„Lõuna-Osseetial ja Abhaasial on poliitiliselt ja õiguslikult rohkem alust taotleda iseseisvuse tunnustamist kui Kosovol,“ ütles sellesama majanduslehe, „Hospodárské noviny“ teatel Lõuna-Osseetia president Eduard Kokojev.
Ja – meeldigu see meile või mitte – tal on õigus. Vähemalt poolenisti. Osseetide osas küll mitte (sest Venemaa koosseisus olev „osseedi riik“, Põhja-Osseetia on täiesti olemas ja kui Venemaa tahaks rahvaste enesemääramisõiguse austamist tõepoolest ka tegudega kinnitada, siis oleks tal ju käkitegu lubada Põhja-Osseetial iseseisvuda), kuid abhaaside osas kindlasti. Sest abhaasidel ju oma riiki ega mingit „teist Abhaasiat“ ju pole. Seega oleks neil omariiklusele täielik õigus.
Tean-tean, et kohe hakkavad mulle sadama selle väite eest süüdistused stiilis „Gruusia on meie sõber ja liitlane, me peame toetama ikka teda, mitte aga venemeelset Abhaasiat!“ jne.
Olen nõus. Gruusia on tõepoolest meie sõber ja liitlane. Minagi leian, et Eesti peaks sidemeid Gruusiaga veelgi tihendama ja seda riiki rahvusvahelisel areenil senisest veelgi enam toetama.
Aga: seadus kehtib kõigile võrdselt. Teda ei tohi rakendada valikuliselt, põhimõttel „kui meeldib, siis täidan; kui ei meeldi, siis ei täida“.
Rahvusvaheline õigus on samasugune seadus. Sedagi peab järgima, meeldigu see meile või mitte. Kas või juba selgi põhjusel, et rahvusvaheline õigus on väikerahva tugevaim relv.
Rahvusvahelise õiguse valikuline rakendamine viib maailma vast suuremassegi kaosesse kui üks keskmist mõõtu sõda. Sest siis hakkavad enesemääramisõigust kasutama, täpsemalt öeldes: kurjasti kasutama needki rahvad, kel tegelikult omariiklus juba olemas. (Ja pahatihti pole siis ka sõda, õigemini sõjad enam üldsegi kaugel.)
Võtkem esmalt üks näide Kesk-Euroopa lõunaosast – Itaaliast. Täpsemalt Põhja-Itaaliast. Sealne tuntuim ja tugevaim erakond, Põhjaliiga taotleb juba aastaid Põhja-Itaalia maakondade eraldumist ülejäänud Itaaliast, niinimetatud Padania Vabariigi loomist, mille lõunapiir jookseks Po jõe põhjakaldalt.
Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine andis Põhjaliigale trumbi kätte. Erakonda Euroopa Parlamendis esindav Mario Borghezio teatas kõigest paar-kolm päeva pärast Kosovo iseseisvuse väljakuulutamist, et nüüd on loodud pretsedent, mis muudab Padania Vabariigi loomise kergemaks. Kosovo olevat viimaks ometi konkreetne näide rahvaste enesemääramisõiguse rakendamisest Euroopas. Borghezio läks kaugemalegi, öeldes, et Kosovo-näite antav õiguslik alus julgustab iseseisvust taotlema ka Sardiiniat ja Korsikat, samuti Belgia flaame.
Tõsi, ülejäänud Itaalia parteid arvustasid Borgheziot sellise jutu eest teravalt ja nõudsid sõnade tagasivõtmist, kuid see ei päästnud enam midagi. Džinn oli juba pudelist välja lastud…
Teine näide: Bosnia ja Hertsegoviina territooriumil asuv, 1990. aastate Jugoslaavia sõdade tagajärjel tekkinud moodustis nimega Bosnia Serbia Vabariik, serbohorvaadi keeles Republika Srpska. Selle parlament võttis 22. veebruaril 2008 vastu otsuse, milles mõistetakse hukka Kosovo iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine ja ähvardatakse korraldada iseseisvumise küsimuses rahvahääletus, kui maailma riigid peaks hulgakaupa tunnustama Kosovo iseseisvust. NB! otsus võeti vastu ühehäälselt.
Otsuses öeldakse, et kui suur hulk Euroopa Liidu liikmesmaid peaks tunnustama iseseisvat Kosovot, siis teeb Bosnia Serbia Vabariigi parlament selle põhjal järelduse, et maailmas on tulnud enesemääramisõiguse ja iseseisvumise tunnustamise vallas käibele uus tõlgendusviis. Kui nii, siis olevat BSV seadusandlikul kogul täielik õigus rahvahääletuse kaudu „kinnitada oma seisukohta BSV riigiõigusliku seisundi küsimuses“.
BSV-s on korraldatud iseseisvumise-küsimuses palju arvamusküsitlusi ning alati on rõhuv enamus vastanutest pooldanud sõltumatuse väljakuulutamist.
(Huvitav fakt: pärast BSV parlamendi ülalnimetatud otsust sulges USA määramata ajaks oma BSV pealinnas, Banja Lukas asuva konsulaadi.)
Kolmas näide: Dnestri-äärne Vabariik. Selle elanikkonna põhiosa moodustavad nende rahvuste esindajad, kel oma riik juba olemas – venelased, ukrainlased, valgevenelased jvm. Kosovo iseseisvuse tunnustamine annab aga nüüd ka Dnestri-äärse Vabariigi „rahvale“ õiguse nõuda omariiklust. Vägagi usutav põhjendus kõlaks umbes nii: „Jah, me teame, et rahvaste enesemääramisõigus laieneb ainult neile rahvastele, kel oma riiki veel pole. Aga Kosovo albaanlastel te ju lubasite iseseisvuda, kuigi albaanlastel on oma riik juba ammu olemas! Kuhu jääb siis võrdse kohtlemise põhimõte?!“
Sellele väitele ongi praegu juba väga raske, kui mitte võimatu vastu vaielda. Ei taha mitte mõeldagi, mis juhtuks näiteks siis, kui „Kosovo-pretsedendi“ alusel hakkaks omariiklust nõudma näiteks Ida-Ukrainas elav paarkümmend miljonit venelast… Või siis peamiselt venelastega asustatud piirkonnad Lätis ja Eestis.
Jah, senikehtinud rahvusvahelise õiguse kohaselt polnud neil omariikluse nõudmiseks mitte mingisugust alust. Nüüd aga on. Ei loe seegi, et tegemist on kolonistidega, mitte aga põlise vähemusrahvusega. Sest on ju ka Kosovo albaanlased kõige puhtakujulisemad kolonistid, ometi lubati neil Serbiast eralduda.
Kosovo albaanlaste kolonistipäritolust annab hea ülevaate Tšehhi ajaloolane ja etnograaf, väljapaistev Balkani-asjatundja Jan Rychlík oma juba 1999. aasta mais ilmunud kirjutises „Ajaloolase vaatenurk Kosovole“, täpsemalt selle alljärgnevas lõigus:
„Kosovo pole kunagi olnud osa Albaaniast, riigist, mis tekkis 1912-13. aasta Balkani sõdade tulemusena. Kosovo oli keskaegse Serbia osa. Albaanlaste teooriat, mille kohaselt nad olevat muistsete illüürlaste järeltulijad, ei saa vastuvõetavaks pidada. Illüürlased kadusid ajalooareenilt, samamoodi kui näiteks petšeneegid, polovetsid, traaklased või daaklased. Albaanlased on samasugused illüürlaste järeltulijad kui meie oleme keltide järeltulijad. Tegu on romantiliste müütidega, mis tänapäevaga kuidagi ei seostu. Praegune albaania asustus Kosovos on võrdlemisi hilist päritolu. Ta kujunes välja muidugi ajapikku, kuid peamine albaanlaste juurdevool seondub ikkagi 17. sajandi lõpus Habsburgide ja osmanite impeeriumi (Türgi) vahel peetud sõjaga. 1683. aastal said türklased Viini all Habsburgide ja Poola ühisväelt lüüa ja suruti järgnenud aastatel järk-järgult Ungarist välja. (Toonane Ungari oli praegusest kolm korda suurem. – T. K.) Aastail 1688-1689 puhkes Serbias, Makedoonias ja Bulgaarias mitu türklastevastast ülestõusu, mis kõik siiski maha suruti. 17. sajandi 90-ndatel aastatel hakkasid Kosovos elavad õigeusklikud hulgakaupa ümber asuma Lõuna-Ungarisse, tänapäeva Vojvodina alale, millest oli saanud Habsburgide keisririigi osa. Kosovo jäi inimtühjaks ja Türgi võimud tõid sinna albaania koloniste, kes võtsid vastu islamiusu. Balkani sõdade järel sai Kosovo Serbiale. Albaaniale kuulus ta ainult aastail 1941-1944 kui pärand Jugoslaavia allajäämisest natslikule Saksamaale 1941. aasta kevadel. Albaania ise polnud tollal aga vaba, vaid oli „personaaluniooni“ korras liidetud Itaaliaga. 1943. aastal, pärast Itaalia kapituleerumist võtsid Albaanias võimu üle sakslased. Albaanlastel on küll alust nõuda Kosovo kultuurautonoomiat, kuid mitte mingil juhul eraldumist. Õigus enesemääramisele ja ka lahkulöömisele on vaid rahval kui tervikul, mitte aga vähemusrahvusel. Ses suhtes on Kosovo albaanlaste staatus erinev näiteks horvaatide või sloveenide omast endises Jugoslaavias. Viimatimainitutel oma riik puudus ja seega oli neil õigus see luua. Albaanlastel on oma riik juba olemas – Albaanias. Asjaolu, et albaanlased moodustavad Kosovo elanikkonna elamuse, on tähtsusetu. Moodustasid ju sakslasedki Tšehhi-Saksa piiri äärsel alal 1938. aastal enamuse ning moodustavad ju ungarlasedki Lõuna-Slovakkias enamuse.“
Eestis asuvad, peamiselt vene rahvusest kolonistid on Kosovo albaania kolonistidega nähtavasti „ühel lainepikkusel“. Juba 19. veebruaril 2008, s.t. kõigest kaks päeva pärast Kosovo ühepoolset iseseisvuse väljakuulutamist tegi nimetust „Klenski nimekiri“ kandev eestivastane kolonistide organisatsioon avalduse, milles anti selgelt mõista, et Ida-Viru venelased kavatsevad järgida Kosovo albaanlaste eeskuju.
„Ükskõik kui palju Eesti poliitikud ka ei räägiks, et Narva-äärse Vabariigi loomiseks tehtavad üleskutsed pole tõsiseltvõetavad, on Eesti selle piirkonna vene elanikel (kelle õigusi ahistatakse) rahvusvahelise õiguse järgi täielik õigus territoriaalautonoomiale Eesti koosseisus. Hakatuseks…,“ öeldakse „Klenski nimekirja“ kõnealuses avalduses.
Veel varem, lausa Kosovo iseseisvuse väljakuulutamisega samal päeval (17. veebr. 2008) tegi sarnase sisuga avalduse teine eestivaenulik kolonistide rühmitus, Loodearmee Uus Põlvkond. Ta avaldus ilmus kolmanda eestivaenuliku kolonistiderühmituse, Öise Vahtkonna koduleheküljel. Eesti venelaste organisatsioonide ega tuntumate vene päritolu avaliku elu tegelaste hukkamõistu nendele avaldustele ei järgnenud. Vaikimine – eriti sellistes küsimustes! – on aga teatavasti nõusolek…
Lugeja võiks nüüd vastu väita: „Aga Eesti põhiseadus ju ei luba Eesti tükeldamist! Ja rahvusvaheline õigus ju kaitseb piiride puutumatust!“
Jah, me põhiseadus tõepoolest ei luba Eesti tükeldamist. Isegi territoriaalautonoomia loomist mitte. Põhiseaduse 2. paragrahv ütleb sõnaselgelt: „Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. Eesti on riiklikult korralduselt ühtne riik, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus.“
Aga… sisuliselt sama oli kirjas ju ka Serbia põhiseaduses! Selle 8. paragrahv ütles selge sõnaga: „Serbia Vabariigi territoorium on lahutamatu ja jagamatu. Serbia Vabariigi piir on puutumatu ja seda saab muuta vaid vastava põhiseadusmuudatuse abil.“ Enamgi veel, Kosovo alatise kuulumise Serbia koosseisu sätestab juba põhiseaduse preambula.
Ometi ei huvitanud see kedagi. Nagu ei huvitanud kedagi ka ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon nr. 1244, kus on samuti selgelt kirjas, et austatakse riikide territoriaalset terviklikkust, nende piiride puutumatust ja et parim, mida Kosovo saab loota, on autonoomia Serbia koosseisus. Kõike seda lihtsalt eirati. Sest „kõrgel ja kaugel“ asuvad isikud olid otsustanud, et Kosovol tuleb – iga hinna eest! – lubada end iseseisvaks kuulutada.
Väga ilmekas näide selle suhtumise kohta pärineb 2007. aasta juunist, kui USA president George Bush oli ametlikul visiidil Albaanias. Tiranas peetud pressikonverentsil ütles Bush tookord Kosovo tuleviku kohta järgmist: „Küsimus on selles, kas lasta pidada lõputut dialoogi teemal, mille osas me oleme juba oma otsuse langetanud (minu esiletõste. – T. K.) või mitte. Me leiame, et Kosovo peaks olema iseseisev.“
Selle poliitika loomulikuks jätkuks oli Kosovo-teemaline salaprotokoll. Just-just! Salaprotokoll. Mitte küll nii ulatuslik kui oli näiteks Molotov-Ribbentropi Pakti salaprotokoll, kuid sellegipoolest oli tegu just kokkulepete sellesse alaliiki kuuluva dokumendiga.
Kosovo tulevikku käsitleva salakokkuleppe osapoolteks olid Ameerika ühendriigid ja Sloveenia. Esimene tahtis ära kasutada asjaolu, et teisest sai 2008. aasta algul pooleks aastaks Euroopa Liidu eesistujamaa. Sobing kirjeldas samme, mida on vaja astuda Kosovo iseseisvuse saavutamiseks ja sellele rahvusvahelise tunnustuse hankimiseks. Üheksa lehekülje pikkuses dokumendis olid kirjas ka asjaomased juhtnöörid Sloveenia juhtkonnale. USA poolelt oli asjaga otseselt seotud ka asevälisminister Daniel Fried, kelle haldusalaks on Euroopa ja Euraasia ning kes omal ajal töötas USA välisesinduses nii Leningradis, Belgradis kui Varssavis.
Salaleppe sloveenikeelne variandi avalikustas 2008. aasta jaanuaris nimekas Sloveenia päevaleht „Delo“. Üks teine tuntud Sloveenia päevaleht, „Dnevnik“ teatas veebruari algupoolel sellest, et Sloveenia välisministeerium oli andnud käsu pealt kuulata oma töötajate telefonikõnesid „Dnevniki“ ajakirjanikega, selgitamaks välja, kelle kaudu oli kõnealune saladokument avalikkuse ette jõudnud.
Tähelepanelik ja ka veidi vähem tähelepanelik lugeja on arvatavasti märganud, et USA-Sloveenia salaprotokollist pole siinses ajakirjanduses pehmelt öeldes just eriti palju juttu olnud, ehkki teema sensatsioonilisus peaks olema väljaspool kahtlust. Eriti veel pärast Kosovo iseseisvuse väljakuulutamist ja sellele järgnenut.
Selles mahavaikimises(ki) peitub suur oht. Sest kui nii kõrgel tasemel toimuvat rahvusvahelise õiguse rikkumist õigustav ja soodustav sobing vaikitakse maha, siis mis tagab meile, et kui tulevikus peaks sõlmitama samalaadne sobing Eesti tuleviku osas, siis sedagi maha ei vaikita? Kas saame pärast seda üldse enam kindlad olla „me lääne sõprade“ korduvatele kinnitustele, mille kohaselt ei jäetavat Eestit enam kunagi üksi ega sõlmita iial enam kokkuleppeid nii-öelda üle Eesti pea?...
Just seepärast ongi meil vaja praegu kindlalt Serbiat ta püüdlustes toetada. Slavofiilsuse, panslavismi või venemeelsusega pole sel midagi pistmist. Erilise armastusega Serbia ja serblaste vastu samuti mitte. Asi on hulga lihtsam, hulga maisem: toetades Serbia täiesti õigustatud seisukohti Kosovo-küsimuses, toetame ja kaitseme tegelikult iseennast, kindlustame oma tulevikku.
Ent esmalt vajab lahendamist ikkagi Kosovo-probleem.
Kus oleks siis väljapääs? Mida saaks üldse teha, et džinni pudelisse tagasi ajada?
Lahendus on tegelikult kaunis lihtne: tuleb tühistada rahvusvahelist õigust rängalt rikkuvad Kosovo-alased otsused, visata kõrvale „Ahtisaari rahuplaan“ ja anda Kosovole mänguiseseisvuse asemel pärisautonoomia – seesama, mida Serbia juhtkond Kosovo albaanlastele 2007. aasta novembri lõpul pakkus, kuid mille nood oma „sirgeselgsuses“ (loe: kindlas usus rahvusvahelist õigust rikkuvate lääneriikide toetusesse) ilma pikemata tagasi lükkasid.
Serbia pakutud autonoomiat võinuks kadestada mõni sellinegi riik, kes on ametlikult iseseisev. (Ent seda tõepoolest üksnes ametlikult, vormiliselt, mitte aga sisuliselt. Sääraseid riike polegi maailmas teab mis vähe.) Ometi on selle pakkumise sisu ajakirjanduses päris vähe kajastatud. Katsugem siis see viga vähemalt praegu parandada.
Autonoomiakava kohaselt jäänuks Serbiale edasi otsustusõigus välispoliitika, riigikaitse ja piirivalve küsimustes, samuti serbia kultuurimälestiste kaitse osas. Serbia keskvõim jätnuks endale alles õiguse esindada riiki kolmes tähtsas rahvusvahelises organisatsioonis – Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis, Euroopa Julgeoleku- ja Koostöö Organisatsioonis ning Euroopa Nõukogus. Serbia sõjaväge Kosovos ei paiknenuks, korra ja turvalisuse tagamine, s. t. politseitöö jäänuks aga siiski Belgradi haldusalasse. Kosovos elava serbia vähemuse õiguste tagamiseks oleks alla kirjutatud vastavasisuline kokkulepe.
Kosovo saanuks õiguse ajada oma rahaasju (ka välismaaga) ise ja tohtinuks liituda kõigi rahvusvaheliste organisatsioonidega peale eelpoolmainitud kolme. Tal olnuks õigus luua välismaal oma kultuuri- ja majandusesindusi, samuti kasutada oma hümni ja lippu.
Serbia pakutud, seadusliku autonoomia asemel võttis Kosovo juhtkond aga vastu hoopis Euroopa Liidu ja USA pakutud ebaseadusliku iseseisvuse…
Rahvusvahelist õigust rikkuvate otsuste tühistamine ei pruugi „arenenud lääneriikidele“ ja nende mõjualustele riikidele just meeldiv olla. Sest kuidas sa ikka hakkad nii kähku oma lubadusi tagasi võtma. Lubadusi, mis polnud küll seaduslikud, kuid olid sellegipoolest ilusad ja kõlavad ning lausa uppusid sõnavahu sisse.
Ometi on see ainus väljapääs. Muidugi juhul, kui ikka tõsimeeli soovitakse, et välk püssirohutünni ei tabaks…
Ilmunud: 27. veebruaril 2008 Eesti Iseseisvuspartei koduleheküljel
Asukoht: www.iseseisvuspartei.ee/kommentaarid.php?detail=n1204124559.news
No comments:
Post a Comment