Zociste klooster asus umbes viie miili kaugusel Lääne-Kosovos paiknevast Orahovaci linnast. Ta 13. sajandist pärit kirik oma keskaegsete freskode ja imeilusate puunikerdustega oli tõeline aare. Kaheksandal sajandil elanud ravitsejapühakute, püha Kosmase ja püha Damianose nime kandev kirik mängis piirkonna elanike vaimuelus tähtsat osa. Kohalikud tõid oma haiged kirikusse, lootes neile munkade palvetest ja kirikusolevatest reliikviatest abi olevat.
24. juunil 1998 ilmus Kosovosse ootamatult Richard Holbrooke, [USA] toonase presidendi Bill Clintoni erisaadik Kosovo-küsimustes ja einetas koos Kosovo Vabastusarmee (KVA) juhiga. Viimane ütles Holbrooke´ile, et KVA – 1996. aastal loodud terroristlik organisatsioon, kes oli vastu Serbia seaduste kehtimisele Kosovos – võitleb niikaua, kui Kosovo saab iseseisvaks.
KVA oli ilmutanud oma esimese kahe tegutsemisaasta jooksul üllatavat tugevust, võttes endale vastutuse paljude politseinike ja serbia eraisikute vastu toimepandud rünnakute eest. Kohalike albaanlaste toetus KVA-le suurenes 1998. aasta kevadel, kui Serbia jõud ei suutnud hõivata organisatsiooni strateegilisi tugialasid. Liikmete arvu kasvades asus KVA oma sihtmärgiks valitud linnade juurde üles seadma barrikaade ja valmistuma rünnakuks. Ajakirjanduses ilmus paljuütlev foto Holbrooke´ist koos KVA juhiga, mis veenis organisatsiooni selles, et Ameerika Ühendriigid on KVA poolt, ja algasidki hoogsad rünnakud.
Juuli keskpaigaks (1998. aastal. – tõlk.) õnnestus KVA-l vallutada Orahovac. Kahe ümberkaudse serbia küla meeselanikud võeti vangi; hiljem leiti nood tapetuna. Serbia sõjavägi vastas jõuga, võttes linna tagasi, surudes KVA tagasi tolle salajastesse tugikohtadesse ja sundides organisatsiooni omandama sissisõja taktikat. Septembrikuus vahistasid KVA võitlejad Zociste kloostri mungad (ehkki klooster oli jätkanud kokkupõrgete ajajärgulgi nii serblaste kui albaanlaste teenimist), röövisid kloostri paljaks ja rüvetasid kiriku. Aastail 1998-1999 esines sarnaseid juhtumeid igal pool Kosovos.
Vältimaks kokkupõrgete jätkumist, alustas NATO oma pommirünnakuid ja saatis piirkonda rahuvalveväed. Clintoni valitsus tahtis USA sekkumise õigustamiseks panna ameeriklasi uskuma üht lihtsat lookest. Selle loo kohaselt olevat peaaegu et diktaatorlik Slobodan Milošević algatanud Kosovos genotsiidilaadse etnilise puhastuse, kuid Ameerika olevat vahele astunud, lõpetanud vägivalla ja sillutanud tee kosovolaste vabanemisele serbia rõhujate alt. Lugu on haarav, eriti kui seda saadab pidulik stseen eelmisel (nüüd juba üle-üle-eelmisel. – tõlk.) pühapäeval väljakuulutatud iseseisvuse üle juubeldavast Kosovost, kus Albaania lipp lehvib kõrvuti USA lipuga.
Ent tegelikkus on märksa keerukam. Serblaste ja kohalike albaanlaste pingelised suhted läbi ajaloo lõid eeldused Kosovo sõja puhkemiseks ja ehkki kumbki osapool ei käitunud selles kokkupõrkes laitmatult, on serblasi halvas valguses näidatud teenimatult. Näiteks oletust, nagu oleks serblased viinud läbi kavakindlat etnilist puhastust, ei kinnita ükski tõend.
Olgugi, et Serbia väed tõepoolest tegid puhtaks külasid, mida peeti KVA toetajate taimelavaks, jäeti rõhuv enamus kohalikest albaania asulatest ometi puutumata. Kosovos viibivate NATO rahuvalvevägede hinnangul olid sõjaohvriteks need 850 isikut, kelle säilmed hiljem välja kaevati, samuti mingi protsent teadmata kadunud 2500-st isikust. Maal, kus elab 1,8 miljonit albaanlast, saab sõjakuritegude käigus hukkunud kolme tuhande inimese surma vaevalt nimetada genotsiidiks. Muidugimõista on ka kolm tuhat hukkunut kolme tuhande võrra üle määra, ent meenutagem ka seda enam kui tuhandet serbia eraisikut – Kosovo 220 000-pealise serblaskonna seast – , kes selle sõja käigus tapeti või rööviti.
Kuigi Ameerika Ühendriigid olid alati olnud Kosovo iseseisvumise vastu, kuna see samm andvat teiste maade separatistidele oma eesmärkide saavutamise nimel terroritaktika kasutamiseks vaid julgust juurde, panid USA sõjaväe ettevõtmised selle iseseisvuse hiljutisele väljakuulutamisele ometi tõhusa aluse. Kosovo iseseisvust tunnustav USA välisminister Condoleezza Rice õigustas USA seda sammu jutuga „Kosovo-juhtumi erilisusest“.
See udujutt eirab aga tõsiasja, et Kosovo tunnustamine muudab legitiimseks separatismi terves maailmas. Vahest veelgi murettekitavam on asjaolu, et separatistlikud organisatsioonid ei lähe pärast oma sihi saavutamist laiali. Tänapäeval, mil terroristidest on saamas maailma suurimad vaenlased, võib vastiseseisvunud riik kergesti nende ideoloogiliste manipulatsioonide ohvriks langeda.
Kosovo sõja järgsel ajal sai selgeks, et KVA näol pole tegemist hoopiski tavapärase „vabadusvõitlejate“ jõuguga: nad jätkasid Kosovo serblaste terroriseerimist ka pärast sõja lõppu. Kahel sõjajärgsel aastal tappis või röövis KVA veel 2000 serblast, kutsudes sellega esile serblaste massilise ümberasumise.
Praegu moodustavad serblased Kosovo elanikkonnast ainult neli protsenti. Samal ajal käivitas KVA ka serblaste religioonipärandi kavakindla hävitamise, purustades üle saja kiriku. 17. juunil 1999, kõigest kuus päeva pärast Kosovo sõja lõppu ja Serbia sõjaväe taandumist, pani KVA põlema ja lasi õhku 13. sajandist pärineva Kosmase ja Damianose kiriku.
Uus riik on loodud, KVA triumfeerib. Ainult et terroristidele on alati ühest triumfist vähe; nad kipuvad juba uude võitlusse.
Inglise keelest tõlkinud
Tõnu Kalvet
Kirjutis ilmus päevalehes „Yale Daily News“ 20. veebruaril 2008.
Link: www.yaledailynews.com/articles/view/23634
No comments:
Post a Comment